Metsküla hariduselu väärikas ajalugu: 170 aastat külakooli
Mis on kool? Mida tähendab maaelu jaoks elujõuline külakool? Metskülas hakati kooliharidust andma juba 170 aastat tagasi. See ei ole aga vaid 170 aastat õpikutarkust, vaid põlvkondade kaupa jagatud mälestusi, kooskasvamist ja elluastumisi.
Metsküla kooli lugu on Eesti lugu. Siin koolimaja pinkide vahel on sünnitatud ning siit on kantud kalleid kalmistule. Siin on lõhutud talviseid ahjupuid ja unistatud suurtest asjadest, siin on jäädud koolimaja igatsema nii teadmatusse küüditatuid kui suurde ilma laiali lennanuid.
1979. aastal pandi kool kinni, sest lapsi olnud vähe. Täpselt kümme aastat hiljem oli pilt hoopis teine – piirkonda oli kolinud palju noori peresid, kelle lapsed hakkasid kohe-kohe saama kooliealiseks. Nende noorte lastevanemate eestvõttel kool taasavati 1. septembril 1989 nelja lapsega 1. klassis.
Kuidas aga hariduselu siin alguse sai? Tänu põhjalikule arhiivitööle ja mälestuste kogumisele saame teile jutustada üht lugu, mis on korraga niivõrd eriline ja niivõrd tavaline. See on Eesti külakooli lugu. See on Eesti lugu.
Algus: mõisaaeg
Eestimaa talurahvaseadus viis pärisorjuse kaotamiseni 1816. aastal. Hakati moodustama valdu omavalitsusüksustena, kuid mõisakogukondade kaupa ehk mõisavaldadena. Vallakoolide asutamine ja ülalpidamine kohustus langeski mõisavaldadele ehk talurahvakogukondadele. Tuli asutada kool iga 1000 inimese kohta.
1856. aasta talurahvaseadus nõudis vallakooli asutamist iga 300 mõlemast soost hinge kohta. Samal aastal loodi koolide korralduseks Eestimaa kubermangu ülemmaakoolikomisjon ja hiljem ka kihelkondade koolikomisjonid, kes tegelesid koolitöö toimimise kontrolliga.
Vallakooli moodustamine oli küll valla ülesanne, kuid vallad moodustusid mõisavaldadena.
Saastna mõisa omanikuks sai 1845. Gustav Magnus von Rennenkampff (1786–1854), kelle eluajal, 1852. aastal, asutati Saastnas kool.
Ta ostis Saastna mõisa oma vennanaiselt ja kauba juurde lisandusid ka Paga, Salevere ja Järise karjamõisad. Gustav Magnus oli Venemaa keisririigi sõjaväelane (ooberstleitnant) ja talle kuulusid lisaks ka Tuudi ja Suur-Rõude mõis.
Laste sünnipaiga järgi võib oletada, et Gustav Magnuse pere elas peamiselt Tuudi mõisas, mitte Saastnas. Võimalik, et sel ajal ei olnudki Saastnas piisavalt head härrastemaja. Ta ise oli pärit Vigala kihelkonnast Päärdu mõisast. Teadaolevalt loodi just Vigala kihelkonnas kooliõpetajate seminar Jädiveres 1844. aastal. Algul ei saavutatud loodetud tagajärgi, kuna talupojad ei suutnud anda tarviliku arvu õpilasi ja kooli asutaja Boris von Üksküll saatis ümbruskonna mõisnikele kirjalikke ettepanekuid, et nad saadaks noormehi ja püüaks ka kehvemalt elavaid õpilasi toetada. Selle üleskutse peale saadeti ka Saastna mõisast noormees haridust omandama.
Tõenäoliselt saadeti õppima Jüri Kikajoni (Kiikajoon) poeg Toomas. Jüri Kikajon ise oli sündinud Päärdu mõisas, kuid 1832. aastal sündis tema pere esimene poeg Toomas Poanse külas Nudi talus, mis kuulus Saastna mõisa alla.
Gustav Magnus suri 1854 ja on maetud Karuse kalmistule. 1852. aastal, tema eluajal, asutati Saastnas kool.
Tütarlaste hariduse algus Saastna koolis
Peale Gustav Magnuse surma päris Saastna mõisa poeg Carl Otto von Rennenkampff. Saastna mõisa uhke härrastemaja eskiis on pärit aastast 1853, mistõttu võib arvata, et hoonet hakati sel ajal ehitama.
Carl ja Sophie abiellusid 1854 aastal. Sel aastal võeti Saastna kooli ka tüdrukuid. Sophie oli sündinud St Peterburis, kus tema isa oli kõrgkooli saksa keele professor.
Paaril oli 3 poega ja 3 tütart, kes kasvasid üles Saastnas. Peale Carl Otto surma pärisid lapsed mõisa ja 1903. aastal sõlmiti leping, mille alusel sai mõisa üks poegadest – Otto Gustav von Rennenkampff, kelle elu oli sisse seatud Rakveres. Samal aastal kui ta päris Saastna mõisa, sündis ta perre noorim poeg, kellele anti Saastnaga seostatav nimi Ingvar.
Otto Gustavil aga siiski Saastnaga arvatavasti tihedaid sidemeid ei olnud, seal elasid tema kolm õde. See võis olla ka põhjus, miks Saastna mõis hakkas üsna varakult maid kruntima ja müüma.
Vallale kuuluv puust kool
1880. aasta “Avalike koolide õpetajate ülesandmise lehe” alusel oli kooli nimi Saastna kool, asukohaga “Saastna valdas Koido koht”. Sel ajal oli Eesti kubermangus 517 vallakooli.
Õpetaja sel aastal oli Aleksander Martensohn, Carli poeg, kes sündinud 1845. aastal ja oli naisemees. Küsimustikus märgitakse, et kool on asutatud 1863 Saastna valla poolt.
Koolis õpetatakse usuõpetust, vene keelt, eesti keelt, geograafiat ja rehkendamist ning laulmist. Õpetaja ei olnud kooliõpetaja ametit kusagil õppinud.
Nimetatud dokumendis on märgitud kooli asutamise ajaks 1852.
Kool on õpilastele tasuta ja õpivad 7–16. aastased poisid (50) ja tüdrukud (52) kolmes järgus. Koolitöö algab 15. oktoobril ja lõpeb 15. aprillil. Õpetatakse eesti keeles ja õpetatakse ka koorilaulu.
Koolimaja on puust ja kuulub vallale. Sissetulekuid on saadud Saastna mõisalt 45 rubla ja eraisikult 403 rubla, mis kulutati 303 rubla kooli vahenditeks ja 145 rubla palkadeks.
Mõisniku ja kooli suhe (Ajakiri Kündja 15. juunil 1883)
16. Mai kuu päewal pühitses Saastna mõisaherra von Rennenkampf lasterõõmupüha Riigi-Isa kroonimisepäewa mälestuseks. Ilm ei olnud küll mitte kõige ilusam, aga siiski oli rohkeste osawõtjaid.
Kui lapsed kahe koolmeistri juhatuse all mõisa marsisiwad, teretas herra lapsi lühikese, aga sisuka kõnega, kui juures ta koolile imeilusa lipu kinkis, mis mõisapreili kunstlikult oma osawa kätega oli walmistanud; lipp ise oli walge ja punase seeskirjaga „Saastna kool 1883″ ja weel mõne muu ilustusega. Peale selle laulsiwad lapsed mõne Vaimuliku kui ka ilmaliku laulu, kus juures koolmeister seda päewa mõne armsa sõnaga meele tuletas. Peale selle kogusiwad endid kõik pidulised ja mõisainimesed, noor ja vana, pidulaua juure, kus Riigi-Isa, mõisaherrat, iga auusat isamaa poega ja truu riigialamat elada lasti. Kuna vanema rahwal muud ajawiidet oli, oliwad lastel osawuse läbi mitmed kenad asjad kätte saada.
Wiimaks kinkis proua iga lapsele kena raamatu ja pildi, nenda et lapsed õhtul rõõmsa meelega koju tõttasiwad, Vanematele saadud kinkisid ettenäitama.
Mõisapreili Sophie Christina ehk Sonny von Rennenkampf
Mõisniku tütar Magdaleene Harriet oli sel ajal 8-aastane, Elisabeth Christine 11-aastane ning Marie Aleksandra juba abielus ja elas Liivi mõisas. Neljas tütar, Sophie Christina, keda Sonnyks kutsusti oli 33-aastane vallaline ja lastetu. Seega võis just Sonny olla ürituse algataja, lipu tikkija ja kingituste korraldaja.
Saastna õigeusu abikool
1885. aastal ehitati uus Saastna õigeusu abikool. Sellest võis järeldada, et piisavalt palju rahvast oli luteri usust läinud üle õigeusu kirikusse. Huvitav, et selleks ajaks ei olnud valmis isegi veel piirkonna õigeusukirikud Lihulas (valmis 1890) ja Uue-Virtsus (valmis 1889).
Juba 1850. aastal oli kehtestatud õigeusu koolide korraldamise reeglid, milles nähti ette, et iga õigeusu kiriku juurde tuli luua kihelkonnakool ning lisaks tuli rajada abikoolid nendesse piirkondadesse, mis asusid õigeusu kirikust kaugel.
Abikool tuli rajada igas vallas, kus oli vähemalt 500 õigeusu vastu võtnud meest. Abikoolis õpetas koguduse poolt soovitatud ja preestri kinnitatud õpetaja. Õpetaja palk tuli koguduseliikmetelt ja see ei saanud olla väiksem kui luteriusus koolis ja palga.
Õppetöö toimus 1. oktoobrist 15. märtsini ja koolikohustus algas 8. eluaastast ning kestis 4 aastat. Soovi korral võisid vanemad ka kodus õpetada, aga sel juhul käidi koolis teadmisi kontrollimas.
1900. aasta koolide ülevaates märgitakse, et kool on ehitatud puidust ja sobiv õppetööks ja hoone ümber on pisut maad, mida saavad kasutada kooli töötajad. Õpetajana nimetatakse Avdi Kuuseokki Lihula kogudusest. Kooli nõukogu on hoone ehitanud ja maksab õpetajale 100 rubla aastas. Õppeainetena loendatakse: vene- ja eesti keel, aritmeetika, kirjutamine ja laulmine. Tunde on nädalas 32. 1900. aastal kohta märgitakse, et koolis õpib 6 poissi ja 3 tüdrukut. Kooli piirkonnas arvestati, et lapsi on 38 tüdrukut ja 42 poissi.
Lihula õigeusu kirikuregistris on märge, et 1902. aastal sündis Saastna õigeusu abikooli õpetajal Avdi Kuuseokkil ja tema seaduslikul abikaasal Marial tütar Liidia. Lapse sünni tunnistajateks on Petaaluse õigeusu abikooli õpetaja Teofiil Matvei poeg Mölder ja Lihula valla talupidajast neiu Maria Kuuseokk. Lapse õnnistasid Lihula preester Peeter Kamenev (kes oli Lihula koguduse preester 1898–1935),Lihula köster Aleksander Kümmel (kes lisaks köstri ametile pidas ka rahukohtuniku ametit Lihulas ning mõrvati 1941. aastal Märjamaal) ja köster-kooliõpetaja Kondrati Saarman.
Kool ajutiselt Matsalu mõisas
1886. aastal on Rennenkampf sõlminud lepingu Karuse kirikuga Saastna kooli korraldamise kohta, milles on lubatud maksta aastas veidi enam kui sada rubla kiriku köstrile Karl Puusepale.
Kui eelmistest lõikudest võib arvata, et mõisnik Rennenkampf oli kooli suhtes soosiv, siis kümmekond aastat hiljem on olukord hoopis teine. Sakala 1897. aasta 4. detsembril avaldatud artiklis näeme, kuidas olukord oli muutunud:
Rõõmustan, on jälle kuulda, et Matsalu mõisa omanik, Saastna walla laste hariduse eest hoolt kandes, neile oma walda ühe talu kambrisse kooli sisse seadinud, mille eest ta muud wastu ei wõta, kuid et laseb Saastna walda ainult tulekassa raha maksta. Kool wöida nii kauaks sinna jääda, kuni neil enestel uus maja walmis saab, Lihulast.
Valla kooli aitas pidada vallavalitsus. Vallad tekkisid mõisade aladele. 1890-91 oli valla talitajaks T. Oinas ja kirjutajaks J. Pilebush.
Läänemaalt. Hanilast kirjutab meie kirjasaatja meile koguni kurwa pildi. Juba kaks aastat tagasi müünud säälne Saastna mõisa omanik walla koolimaja ühes maaga ära, mille paale wald sunnitud olnud, kohtu abil koolimaja tagasi nõudma. Kohtu lõpu otsus on olnud, et Saastna mõisa omanik piab wallale ära wõetud koolimaja asemele uue ülesse ehitama. Et see otsus alles sügise liig hilja tuli, on koolimaja tänini alles ehitamata ja wald ilma koolita. Kurb nähtus!
Sel ajal kui meie rahwale koolides wõõrast saksakeeli õpetati, mida hädasti tarwis ei olnud, siis oliwad need isandad agarad koolide eest hoolitsejad, aga nüüd, kus meie rahvale koolides meie oma riigi keeli õpetatakse, mida meile hädasti tarwis läheb, siis püüawud nad koolisid ära kaotada. Imestades piame siin küsima: Kas sundis armastus neid meie rahwa hariduse eest hoolt kandma, wõi mingi erakasu?
Piirkond läbi noore aktiivse õpetaja Jüri Uustalu silmade
1907. aastal valis Massu vallavalitsus Saastna kooli õpetajaks Jüri Uustalu, kellest on säilinud huvitavad mälestused, mis annavad võrdlemisi detailse ülevaate tollaste väikekoolide olukorrast:
Mu esimene töökoht Saastnas (vanas keeles Saastama) vallakool asus eemal suurematest kultuurikeskustest. Teda ümbritsevate külade nimed olid: Metsküla, Võigaste, Paga.
Praeguse arusaamise kohaselt oli see paik tõepoolsest pagana võigas metsatagune kolgas Matsalu lahe ääres, kus seda harimatuse saasta rohkem kui omajagu oli. Ajalehti siia ei käinud, kirju saatma ja saama tuli minna seitsme versta taha Massu vallamajja. Esimest aastat avati siin kauplus. Varem käidi ostusi tegemas kümne versta taha – Lihula alevikku. Karuse kiriku juurde oli 12 versta.
Kõik oma käigud, ka kaugematesse kohtadesse tegin jalgsi, sest et jalgratast osta mu rahakotijõud ei kandnud, sest et siis maksis jalgratas veel mu aastapalga ja mõned rublad rohkemgi.
Külas asus veel teine, vene-õigeusukool, kuid selle õpetajaga ma suureks sõbraks ei saanud. Mu ametivend oli siia soetanud omale ka koduväi koha ja ei hoolinud muust midagi. Mind huvitas sidepidamine teistsuguste kalduvustega kolleegidega, aga ka vallamajaga ja seal energilise tegevusega seltskonnatööst osavõtva vallakirjutaja Gustav Lauteriga (näitleja Ants Lauteri vend).
Kui esimese palgaraha kätte sain tellisin kingsepalt säärsaapad, sest ilma nendeta polnud mõeldav läbi vesiste heina- ja karjamaade pääseda vallamajja, kuhu vähemalt iga nädal tuli posti vahetamas käia. Tegin seda neljapäeviti.
Jalamatk koju tagasi kaldus enamasti öö peale ja venis pikaks, kui tuli metsas eksimist kartes, kõverik läbi Sauemere (nii nimetati hiljuti mere alt vabanenud madalikku, kust hobusetee läbi käis) teha.
Kui sügisel koolimaja sarapuupuhmaste ja kivikangrute vahelt üles leidsin, hakkas silma küll uus õlgkatus, kuid muu osas polnud pilk sugugi rõõmustav. Klassi välisseina alumised palgid olid niipalju kõdunenud, et valgus paistis läbi. Ajahambas puretud pilusid püüdis pesakond suuri sipelgaid tagajärjetult kinni teha. Küttepuude tagavara puudus, oli ära tarvitatud või üleaedse poolt kõrvale toimetatud (nagu hiljem selgus, asus seal üks ehtne aidavaraste pesa). Õppevahendeid polnud üldse olemas. Ei mingisuguseid käsiraamatuid. Koolipinkideks pikad, üle klassitoa ulatuvad lauad. Seinte kaunistusteks keisri ja Kristuse pildid. Õpetaja korteri põrand laiade pragudega.
Minagi ei võinud oma pedagoogilise pagasiga kiidelda. Olin õpetajakutseta. Ma polnud pedagoogikat, psühholoogiat, metoodikat ega kuid õpetajale vajalikke eriteadmisi õppinud. Oma vabanduseks võisin öelda, et mu eelkäijad olid veelgi vähema eelharidusega, ainult kihelkonnakoolist saadud teadmistega ning selle juures oli neil olnud vähem huvi teadusliku kirjanduse ja oma teadmiste täiendamise vastu. Aga et väikese kooli suhtes kuigi suuri nõudmisi kellegi poolt ei esitatud, polnud koolitöö avapäeva oodates tarvis erilist ärevust tunda
Kombekohaselt sõitis Karuse praostImmanuel von Rinne kooli „lahti tegema“. Mu kunagine õpetaja kihelkonnakoolis köster K. Puusepp ara mehena ülemate ees oli mind küll isalikult hoiatanud peaga mitte vastu seina joosta, s.t. ülematega (nendeks pidas ta peamiselt mõisnikke) mitte vastuollu sattuda. Kuid hiljuti läbielatud revolutsioonilised sündmused olid mind üsna vaenulikult häälestanud nii mõisnike, kui nende kambameeste, pastorite vast. Oma noorusele ja vähestele kogemustele vaatamata tundsin end nüüd selles majas peremehe õigustes olevat ja pastorite niisuguste sügavate kummardustega vastu ei võtnud, nagu seda olin köster Puusepa juures tähele pannud.
Olin kuidagi tutvunud Kampmanni uue koolilugemikuga. Teatasin Rinnele, et ma võtan selle Jakobsoni lugemisraamatu asemel tarvitusele. Rinne vaatas mulle esiteks küsivalt otsa, kuid ütles siiski: „Võtame siis peale selle uue lugemisraamatu tarvitusele.“ Sellega oli kooli „lahtitegemise“ protseduur läbi. Pastor käskis veel kirikumõisa tulla kirikulaulude nimestikku saama ja veel ühe teise asja pärast, millest juttu järgmistes ridades.
*
Lapsi tuli kooli kokku 15. Jaotati neid talvede viisi: 1., 2, ja 3. talve lapsed. Oli olemas ka internaat, mille kasu seisis selles, et 3–4 last võisid koolimajas pikal magamislaval konutades ööbida ja muud ei midagi. Minu esimene töötalv juhtus olema erakordselt külm, -20 kraadi ja puhus kibe tuul. Kütus oli esiotsa väga vähe. Suur klassituba, mille seinad sooja ei pidanud, oli päris jahe. Mõnikord langes temperatuur seal kolme kraadini. Mille kohta arst, dr Rennenkamf, küll ütles, et loomalaudas peab ka soojem olema. Kuid olukorra parandamiseks ei mõelnud tema ega mõistnud mina midagi ette võtta. Alles talve keskel kui lumetee lubas, toodi arssinapikkusi halupuid, jämedaid nagu mesipuid. Neid me siis ühiselt lõhkusime ja suurde kerisega ahju ajasime. Saime tahma lõhnaga sooja toa, kuid külm oli õues ka juba järele andnud. Õppetööd püüdsin teha hea tahtega.
Kes oli Jüri Uustalu?
Põlise Läänlasena möödusid selle tegusa mehe tööaastad mitmeid maakonnakoole juhtides ning õpetajaametit pidades. Jüri Uustalu sünnikoht oli Hanila kihelkonnas Massu vallas Kause külas Kuke-Aadu talus. Kooliteed alustas ta Massu vallakoolis. Seejärel jätkas õpinguid Karuse kihelkonnakoolis. Sealt edasi tuli Haapsalu Linnakool, mille lõpetamine 1907. aastal andis õiguse õpetajakoha taotlemiseks. Esimeseks töökohaks sai Saastna vallakooli juhataja amet. Seejärel Massu vallakooli õpetaja ja juhataja ametikoht.
1909. aastast seob Jüri Uustalu oma saatuse Kullamaaga, olles Liivi vallakooli juhataja ja lüües aktiivselt kaasa Kullamaa seltskonnaelus. Osales I maailmasõjas ja Eesti Vabariigi algusaegadel kuulus Jüri Uustalu Asutava Kogu liikmeskonda. Pedagoogilise tegevuse aktiivsem aeg möödus Jüri Uustalul aga Kullamaal, olles aastast 1919 kuni Vene Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal Silla 6-klassilise algkooli juhataja.
1941 arreteeriti Jüri Uustalu NKVD poolt ja saadeti Venemaa vangilaagrisse. Vanglast vabanes ta 1955 ning töötas seejärel õpetajana Sinalepas, Riguldis ja Taeblas. Aastast 1967 kuni oma surmani 1973, oli Eesti Looduskaitse Seltsi Haapsalu osakonna sekrektär.
Jüri Uustalu tegevus Kullamaa haridus- ja seltskonnaelus oli väga tähelepanuväärne. 2009. aasta kevadel tähistati suure pidulikkusega väärika koolimehe sünniaastapäeva, mille käigus avati talle, austuse märgiks, Kullamaa koolihoone fassaadil graniidist mälestustahvel. Väsimatu töömehe põrm puhkab Haapsalu Metsakalmistul.
Lääne-Nigula valla leht 2019 11. veebruar
Algkoolide loenduse andmed 1911. aastal
Algkoolide loenduse andmetel 1911. aastal on Saastna nimega koole tervelt kolm:
Saastna õigeusu abikool
Massu vallas Haapsalu maakonnas Metsküla külas 19 versta kihelkonna kirikust, kuulub vaimulikule organisatsioonile. Tegemist on segakooliga, kus õpetatakse nii poisse kui ka tüdrukuid koos ühes klassis kolmes jaos. Õigeusu abikool asutati 1885. Õpilaste arv küsitluse päeval oli: 8 poissi, 4 tüdrukut kokku 12.
1910. aastal lõpetas 4 poissi ja 3 tüdrukut, lõputunnistust ei antud. 1909/10. õppeaastal jättis pooleli 4 õpilast II jaost (2 poissi ja 2 tüdrukut) haiguse tõttu. Õppetöö algas 19. september ja lõppes 9.aprill. Koolivaheaegu ei olnud.
Eelmisel õppeaastal puudus 17 õpilast kokku 190 päeva 10 poissi ja 5 tüdrukut haiguse tõttu 6 poissi ja 2 tüdrukut halbade teeolude tõttu, 9 poissi ja 2 tüdrukut vaesuse ja jalatsite puudumise tõttu. Päevas oli 6 õppetundi ja kuus 32 õppetundi. Laupäeval oli 4 tundi.
Koolimaja oli puidust ja rahuldas kooli vajadused. Ööbimiseks ruumid puudusid ja ruumid olid külmad.
Õpetajaks oli Mihhail Gearnivi poeg Ausman, kes oli lõpetanud 1899 Audru kooli. Ta oli 22-aastane ja vallaline. Palgaks maksti 100 rubla aastas.
Mihkel Ausmann/Ausmaa
Lõpetas Uruste kihelkonnakooli iseõppijana, 1910–1914. aastatel elas Läänemaal ning töötas Saastna õigeusu abikooli õpetajana, oli õpetaja ka Lihulas.
1920–1927 töötas Pärnu kriminaalpolitseis, 1927–1932 oli Mõisaküla jaoskonna Laiksaare konstaabel, sai 24.02.1938 Valgetähe teenetemärgi V klass. Kaitseliidu liige. Abikaasa Alma-Johanna Ausmaa.
14. juunil 1941 arreteeriti ja saadeti Siberisse Sosva vangilaagrisse, kus suri sama aasta 14. novembril. Rehabiliteeriti 1990. aastal.
Saastna-Metsküla vallakool
Nimetus: Saastna vallakool Metskülas, segakool, asutatud 1854, usuõpetust annab õpetaja I . Soomann, nimekirjas on 14 poissi ja 14 tüdrukut, 1910. aastal lõpetas kooli 2 poissi. Enne kursuse lõpetamist lahkus 5 õpilast (3 poissi ja 2 tüdrukut) haiguse tõttu. Kool ei töötanud 32 päeva epideemia tõttu. Haiguse tõttu puudus 16 poissi ja 9 tüdrukut, teeolude tõttu 2 poissi ja 3 tüdrukut, riietuse või jalatsite puudumise tõttu 1 poiss. Päevas on 3–6 tundi ja nädalas 32 tundi. Lühendatud päevad on esmaspäev ja laupäev.
Koolimaja on puust õlgkatusega, mis on ehitatud 1867 aastal. Majas on 1 õpperuum ja köök, vajadus on eraldi magamisruum, õpetaja ruum ja panipaik. Kemps on õues. Klassiruum arssinates 10*9*3, akna pind 6 ruutarssinat. Õppetööks on gloobus, 3 seinakaarti, 1 pilt ja 2 tahvlit. Lähim arstipunkt 22 versta. Õpilastele anatkse toit kaasa. Koolis ööbib 15 õpilast.
Õpetaja Iohann Jüri p Soomann, talupoeg, vallaline, lõpetas 1906 M.H. pr. Uts. 2. sai koduse hariduse, ei oma tunnistust õpetamiseks, põhipalk 130 rubla aastas. Suveks lahkub koolist. Lisateenistust saab vallakirjutaja abistamisega 50 rubla.
Johann Soomann
Politseivalitsuse abidirektor Tallinnas. Sündinud 16.11.1889. aastal Massu vallas Läänemaal. Isa Jüri oli põllumees, ema Liisu. Abiellus 1918. aastal Anna Sarvega. Lapsed Allan, Jüri ja Evi.
Alates 1918. aastast teenistuses siseministeeriumis osakonna direktorina, hiljem oli politseivalitsuse ülem ning abidirektor.
Oli Tallinna Ühispanga, Põhja Kotka, Oma Kodu asutaja ja juhatuse liige. Samuti sihtasutuse Lenderi gümnaasiumi ehitusühingu asutaja ja ehituse organiseerija, kindral Laidoneri-nimelise kapitali komitee sekretär ning Ühiselu revisjonikomisjoni ja klubi Centrum liige.
Sportimist alustas koolipõlves. Oli politsei kehalise kasvatuse organisatsioonide liidu asutaja ja kauaagene esimees. Samuti jalgpalliseltsi Estonia esimees, Eesti laskurliidu juhatuse liige, Tallinna Jahtklubi juhtkapten ja tehnilise komisjoni liige, Politseiametnike Keskkogu esimees. Harrastas purjejahtsporti ja suusatamist. Oli esimese kehalise kasvatuse kongressi juhataja.
Omas Kotkaristi, Valgeristi, Soome Valge Roosi 1. järgu rittmeistri märki, Läti Kolmetähe koman. risti, Polonia Restituta koman. risti, Belgia Krooniordu ohvitseriristi, Leedu Gediminase ordu komandöriristi, Eesti Punase Risti aumärke ja mitmeid välismaa aumärke.
SOOMAN, Johan, Jüri, s. 16.11.1889
Läänemaa Massu v., kesk., Pol.politsei ülem, arr. 18.09.40 Tallinn, Toompuiestee 12-5, erin. 31.03.42 §58-4, 58-10, 58-11; surmaotsus; kinnip-k. Permi obl, surn. 17.06.42.
Süüdistati ülestõusu ettevalmistamises laagris.
Saastna-Matsalu vallakool
Õpetaja Jaan Jakobi poeg Pilbuch, sündinud 1860 Virtsu vallas, luteri usku, abielus, hariduse sai Kuuda seminaris, on samas koolis õpetaja alates 1882. aastast. Omab õpetamiseks vajalikku tunnistust Kuuda seminarist.
Koolis õpetati jumalaseadust 6 tundi, vene keelt 6 tundi, emakeelt 6 tundi, aritmeetikat 5 tundi, geograafiat 2 tundi, laulmist 5 tundi, puhaskirjutust 2 tundi.
Õpilasi luteriusku 18 poissi ja 20 tüdrukut. 14 poissi ja 15 tüdrukut ööbisid koolis. Kooli ajad 8. jaanuar–13. aprill ja 15. oktoober–20 detsember, kokku 131 õppepäeva. Saab palka 150 rubla aastas ja teenib lisa valla kirjutajana 65 rubla.
Koolimaja on ehitatud 1875, puust maja, sobib õppetööks. Majas on 5 tuba. Klassitoa mõõtmed 28X28X8, 4 akent. Kooli mahub ööbima 19 õpilast. On olemas hea veega kaev. Koolil on 4 starshinad. Maad ei ole. Õppevahendeid on 6 ja laulmise jaoks on viiul. Koolis on kapp, kus saab õppevahendeis hoiustada. Koolimaja juures on ka kuur.
Jaan Pielbusch
Jaan Pielbusch oli sündinud 1860. aastal Vana-Virtsus Esivere külas Kõlja talus. Ta sai õpetaja hariduse Kuuda seminaris. Abiellus Saastnast Viiu Nurgaga.
1883. aastast Saastna-Matsalu koolmeister kuid ka kirjutaja kohalikus vallas. Tema saatis aasta hiljem, 1890, Hurdale üheksa Ann Masleri regilaulu (H III 4, 547–558).
Saastna kooli õpetaja, tegus estoonlane Paul Olak
Johannes Knuut, kes oli pikka aega Tuudi Algkooli juhataja ja siinses koolielus aktiivne osaleja on 1961. aastal koostanud käsikirjalised mälestused unustatud koolidest. Saastna koolide kohta kirjutab ta järgmist: Saastna (Tammiku) vallakool on varemetes, viimastest õpetajates on teada Jüri Uustalu. Saastna valla külakool – oma maja puudumisel on töötanud Poanse külas „Paju“ talu kambris. Viimane õpetaja on olnud Paul Olak, kes on olnud ka Estonia teatri direktor.
Paul Olaki kohta on ilmunud Päewalehes 1930. aastal 3. augustil artikkel, mis annab hea ülevaate mehe tegudest, kuid ei selgu, millal võis ta olla just Saastna kooli õpetaja:
Eile pühitses oma 50-dat sünnipäewa „Estoonia” teatri kauaaegne dramaturg Paul Olak. Tundub üsna uskumatuna, et Paul Olaki turjale on ridanenud juba poolsada aastat. Tõepoolest, kui see pole kirikuraamatute wiga, peaks ta olema alles palju noorem. Mees, kes igapäew hoolsasti käib tenniswäljal harrastamas walget sporti ja askeldab seal üsna noorukesena, ei wõiks pühitseda weel oma 50dat sünnipäewa. Kuid aastaarwud ja kuupäewad kalendris kõnelewad oma wääratamatut keelt.
Paul Olak on sündinud 2. augustil 1880. a. Muhu saarel, kus ta isa oli kooliõpetajaks. Oma esialgse hariduse sai ta sealsamas ja Läänemaal Karuse kihelkonnas, kust astus hiljem Kaarma kooliõpetajate seminari. Lõpetanud seminari, asus Paul Olak rahwawalgustuse tööpõllule, kus oli kooliõpetajaks 1899.–1906. aastani.
1907. a. peale aga on ta teotsenud ajakirjanikuna kuni tänini, wiimaseil ajul küll ainult nii palju kui palju on wahete-wahel annud mahti teatritegewus. P. Olak on omal ajal teotsenud toimetusliikmena „Wirulases” ja «Tallinna Teatajas”, wastutawa toimetajana «Õiguses”, wäliskaastöölisena ..Päewalehes”, «Postimehes” jne. Samuti ta on olenud ka esimeseks kaitseliidu ajakirja «Kaitse Kodu!” toimetajaks.
Wiimaseil aastail Paul Olak on töötanud «Estoonia” teatri dramaturgina. Paul Olak on olnud seni nagu weerew kiwi, millele ei ole kaswanud sammalt. Ta rahutu waim ei ole annud talle kuski püsi pikemaks ajaks, ja nagu nähtub ta napilt kirjeldatud eluloost, on ta katsetanud mitmesugustel aladel, kuni on püsiwamalt jäänud peatuma teatri juure.
Kuid ei või weel olla täiesti kindel, et Paul Olakit ühel heal päewal jälle ei hakka kiusama rahutu ajakirjaniku weri ja ta ei istu kuhugi toimetuslaua taha ega lase särada oma waimukal ja leidlikul sulel. Seda sulge on tunda saanud nii mõnigi kord üsna kibedasti „noor-eestilised” esteedid ja muud.
Paul Olaki ajakirjaniku weri ei ole jahtunud wiimase ajani. Ta on toimetanud enamiku Ajakirjanikkude Liidu aastaalbumite „Õitsitulede” numbreid ja wõtnud innukalt osa ka ajakirjanikkude pere organiseerimistöist. Kuulub ju Paul Olak Eesti Ajakirjanikkude Liidu agaramate asutajale hulka ja ta erilisi teeneid jaatab siin iga mees. Samuti teab Paul Olaki teeneist pajatada ka Kultuurkapitali Ajakirjanduse Sihtkapital, mille waral õieti on rajatudki ajakirjanikkude kaunis puhkekodu Kosel.
Praeguse koolihoone avamine
1916.–1917. aastal liideti kõik 3 kooli ja moodustati kolmeklassiline ühise nimega Saastna algkool, mis jätkas praeguses koolimajas 42 õpilasega.
Aliide Asu (sündinud 1906. aastal) meenutab:
Oma kooliteed Saastna Algkoolis alustasin 1917. aastal II klassist. I klassis käisin Metsküla Tammiku koolimajas, mis asus Kooli Kivimäel, praeguse Kooli talu juures. See luteri usu kool suleti 1917. aastal ja ühendati vene õigeusu kooliga. 1934. aastal lammutati see koolimaja ära ja sellest ehitati praegune rahvamaja. Kahe erineva usuga kooli ühinemine tekitas tihti usutülisidki.
Meelde on jäänud, et talupoegade lapsed olid kehvemalt riides kui mõisateenijate lapsed. Saastna Algkool oli algul 3klassiline ja sai hiljem 4klassiliseks. Olin esimene lend, kes lõpetas IV klassi. I klassis õpiti usuõpetust, eesti keelt, laulmist, matemaatikat ja ilukirja. II, III ja IV klassis olid igal aastal uued programmid, sest Vene tsaar kukutati troonilt ja tunniplaanist kadusid usuõpetus ja vene keel.
Vene revolutsiooni ja I maailmasõja ajal oli sõjasündmusi ja põletamisi ka siin, Metskülas asus ratsaväeosa. Kord lendasid üle koolimaja kaks lennukit. Õpetaja lõpetas tunnid ja lahkus koos õpilastega koolimajast.
Meelde on jäänud kolimine vanast koolimajast Metskülla uude koolimajja. Samas asub kool praegugi. Uus kool oli palju avaram ja valgem.
Õpetaja Valeria Liigi juhendamisel loodi laulukoor, kes esines jõulupeol. Peol lugesid lapsed ka luuletusi. Mina lugesin seal Jakob Tamme luuletust “Kask”.
Minu viis last on kõik õppinud Saastna-Metsküla Algkoolis. Nii olen ma kogu elu olnud seotud selle kiviaedade vahel seisva vana ja armsa kooliga.
/Esmakordselt avaldatud Metsküla kooli lehes nr 19, 2002/
1919: kool on neljaklassiline
Säilinud on õpetaja Anna Radiko vastus küsitlusele usuõpetuse kohta, kus selgub, et koolis käib 26 õpilast kolmes jaos. 1925 oli koolis õpilasi juba 64.
1926: kooliga liitub raamatukogu ja haridusselts
1926. aastal esitavad Valeria Liik, Jüri Kuusik ja Juhan Tuut avalduse Saastna Haridusseltsi asutamiseks ja raamatukogu loomiseks. Valeria Liik oli sel ajal koolis õpetaja ja Jüri Kuusik Meelva külas Vana talus elav bibliofiil ning mitmeid keeli oskav haritlane. Saastna Haridusseltsi põhikirjas nimetatakse, et tegutsetakse Matsalu lahe lõunarannas.
Ksenja Kaljuste mälestustes 1997 „Minu traagiline elu“ on kirjeldatud Metsküla tegusat elu:
Metsküla koolimaja oli see kultuurikeskus mul ka pärast kooli. Asutati haridusselts, milles hakkasid noored koos käima. Asutati laulukoor, millest ka mina kuidagi ei saanud puududa, siis näitering, kus ka mina osalesin. Oli küll raske mõnikord õhtul pärast päevatööd minna laulma või näitemängu proovile, aga ega minemata küll ei jäänud. Kui sain vanemaks, hakati mind juhtivatele kohtadele valima. Nii sai minust naistuletõrje, tol ajal väga tugeva organisatsiooni esinaine. Tööd ja vastutust oli palju: pidude, einelaudade ja teeõhtute korraldus. See oli vastutav amet. Peale selle veel küla simmanid ja talgud, mida sel ajal korraldati. Kõikjal rõõmuhõisked….
1929: kooliga liitub postiagentuur
1929. aastal avati Saastna koolimajas postiagentuur, kus sai esitada ajalehtede tellimusi, teha liht- ja tähitud postitoiminguid, osta templimarke ja vekslipabereid. Sellest ajast on säilinud juuresolev foto koolimajast, mis pärineb T. Kolki fotokogust.
Ajaleht Kaja teatas postiagentuuri avamisest 18. aprillil 1929:
1931: kuueklassiline kool
1930. aastal viis Massu vallavalitsus läbi koolide inventuuri. Saastna kooli kohta märgitakse, et kooliõpetaja on Anton Säin, kooli kassa on kooskõlas kuludega, mida on kinnitanud kooli hoolekogu, kooli inventar on olemas ja vastab üldiselt nõuetele välja arvatud idapoolkera kaart, mis on venekeelne ja maailmakaart, mis on saksakeelne. Kooli raamatukogu on korras, kuid vastava krediidi puudusel ei ole viimastel aastatel täiendatud. Koolihoone leiti olevat rahuldavas korras, kuid toodi välja puudused: põhjapoole osa katusest ei pea vett, maja esikülg ja osad aknad vajavad värvimist ja remonti.
1931. aastal muudeti kool kuueklassiliseks.
1935: kooli kõrvale kerkib pritsumaja-rahvamaja
Lääne Elu 1935 12. jaanuar ja Hiiu Teataja 1935 15. jaanuar teatavad:
Saastna saab pritsumaja. Neil päevil omandas ostu teel Massu tuletõrjeühingu Saastna jaoskond oksjonilt wana Metsküla koolimaja 181 krooni eest ehituse materjaliks. Hoone lammutatakse lähemal ajal ja weetakse Saastna koolimaja lähedale seltsimaja ehituskohta. Maaala on juba ostetud seltsimaja pritsikuuri jaoks. Rahvamaja jaoks on tuletõrje jaoskonnal kapital olemas nii, et tulewal suvel kerkib Saastna rahwamaja-pritsimaja.
Saastna koolipidaja oli 1930. aastatel Massu vald. 1934. aastal toimusid kohalikud valimised ja koolide hoolekogude liikmed ajaleht Lääne Elu kirjeldas tulemusi järgmiselt (Lääne Elu 28. veebruar 1934): Massu uue vallavalitsuse valimise tulemused olid järgmised: vallavanemaks Priidu Weilens (põllumeeste kogu), abid Jüri Kallas (põllumeeste kogu) ja Karl Nõu (edumeelne). Neist Weilens ja Nõu on uued, kuna Kallas oli ka eelmises vallavalitsuses.
Koolihoolekogudesse valiti: Massu algkooli juurde Jüri Luik ja Mihkel Wiita, Hanila algkoolile Johannes Seikel ja Johannes Mänd, Saastna algkoolile Jaan Lemmergas ja Paul Suu.
1936: kool läheb enampakkumisele?
1936. aastal hindab Massu vallavalitsus uuesti kooli seisundit:
Massu valla Saastna algkool
1.03.1936: kool asub omas ajas, mille arvatav ehitamisaeg on 1885, maja on sindlikatusega ühekordne puumaja. Maja on ehitatud Lihula apostelliku õigeusu abikirikuks. Viimane maja remont oli 1926, klassiruume remonditi 1934. aastal. Küttekoldeid on majas 4 ja puid kulub aastas 25 sülda, mis maksab 250 krooni.
Õppejõude on 2, lisaks 1 kooliteenija. Valgustuseks kasutatakse petrooleumlampe. Õpilaste arv on 16–20, koolipinkide ja laudade arv on 21 (pingid on kahekohalised), arst käib lapsi vaatamas 2 korda aastas.
Pildil ruumide kasutus 1936. aastal: 1 – klassituba, 2 – kantselei ja õppetarvete ruum, 3 – õpilaste söögituba, jalatsite ja riietehoid, 4 – koolijuhataja köök, 5 ja 6 – koolijuhataja toad, 7 – sahver, 8 – eeskoda, 9 – tagakoda.
Sama aasta 16. märtsil – vaid kaks nädalat peale kooli seisundi hindamist – ilmus aga kummaline sõnum ajalehes Kaja:
Koolimaja läheb enampakkumisele. Massu wallawolikogu otsustas endise Saastna Koolimaja ühes alusplatsiga enampakkumisel maha müüa, sest wald ei saa nimetataud hoonet kasutada sellepärast lapsi koolitada, et raudteel linna sauna sõidawad ja teisi lõbustuskohti külastawad. Olla palju näiteid, kus haridust saanud talulapsed kibedal heinaajal grammofoni mängides pidu pidawat, aga tööd ei wiitsi teha. Talulapsed ei tahtwat ka maale jääda ja seal seltskondlist tööd teha. Ei olewat ka loomulik, et wallawalitsuste kaudu kooliõpetajatele palk wälja makstakse, kus selle wäljamaksmisel õpetajale moraali loetawat. Räägiti weel pikalt-laialt koolist ja õpetajaist. Järgmine koosolek peeti kolmapäewa hommikul.
1936–1940: Erna Sammeti mälestused
Vilistlane Erna Sammet meenutas aastate 1936–1940 kohta:
Koolijuhatajaks oli Anton Säin, kes andis ka kõiki põhitunde. Laulmist ja tütarlaste käsitööd õpetas juhataja abikaasa Anna.
Anna Säin oli nõudlik õpetaja. Praegugi meenutan teda tänutundega, sest sain koolis selgeks kudumise, heegeldamise ja tikkimise põhitõed ning olen kogu elu armastanud igasugust käsitööd teha. III klassis sain “selgeks” ka laulmise, nagu nähtub klassitunnistusest. Enne seda rõhutas õpetaja: “Erna ei saa veel laulda” ja pani hindeks 3.
Üldse rääkisid mõlemad õpetajad, et nemad ei pane väga häid hindeid, sest siis on teil kergem, kui teise kooli lähete. Ja nii see oligi. Õpetajate autoriteet oli suur ja mingit vasturääkimist ei olnud. Kui keegi väga üleannetuks läks, saadeti ta nurka või tahvli ette seisma. Kui kodused ülesanded olid tegemata, jäeti neid tegema pärast tunde. Kui ülesandest aru ei saadud, siis õpetaja seletas veel kord ja läks oma tuppa. Kes töö tehtud sai, läks ise kooli kantseleisse õpetajale ülesande lõpetamisest teatama.
Klassitahvli kohal rippusid Pätsi ja Laidoneri pildid. Kooli astunuile selgitati juba esimesel koolipäeval, kelle pildid need on. Minu mälus on need pildid tänaseni säilinud. Riiklikke tähtpäevi ja usupühi tähistati koolis ja hiljem ka rahvamajas õpilaste pidudega. Peol esitasid õpilased laule, luuletusi, rahvatantse ja ka mõne lühinäidendi. Peole tuli alati palju lapsevanemaid ja teisi kohalikke elanikke.
1937. aasta kevadel näidati koolis esmakordselt kinofilmi, muidugi oli see tummfilm, mida kinomees ise valjul häälel selgitas.
1938–1941: Evald Sammeti mälestus kooliajast
Õppisin Saastna 4-klassilises algkoolis aastail 1938–1941. Meie Jaani-Mihkli talu asus koolimajast umbes 1 km kaugusel Liustemäe külas. Kooli läksin koos vanema õega. Õe kõrval olin kodus I ja II klassi ülesandeid lahendanud ning paljud kooliasjad olid mulle teada. Sellegipoolest oli südames erutus, kui nägin koolimaja ees suurt hulka igas vanuses lapsi, enamik mulle tundmatud.
Koolimaja lävel võtsid I klassi õpilasi vastu koolijuhataja härra Säin ja tema abikaasa, kes andis
tööõpetuse ja laulmise tunde. Rohkem õpetajaid kogu nelja klassi peale ei olnudki, õpilasi oli kõigil aastatel 20–25. Koolijuhataja abikaasale andsime üle koduaiast kaasavõetud lillekimbu. Meid viidi kõiki ühisesse klassiruumi, kus pandi pinkidesse istuma. Pärast tervitust lauldi Eesti hümni, räägiti kooli kodukorrast ja siis tutvuti esmatulijate teadmistega. Sellega oligi esimene koolipäev lõppenud, järgmisel päeval algas õppetöö.
Kõigi nelja klassi õpilased õppisid ühes klassiruumis. Õpetajatelt nõudis päris suurt virtuooslikkust, et kõik oleksid ühel ajal hõivatud. Vahetevahel oli õpetaja sunnitud mõne vanema poisi vallatuse pärast ka nurka panema või peale tunde jätma, kui kodused ülesanded olid täitmata. Õpilastele ei pandud tol ajal üldse hinnet “väga hea”, vaid ainult 2, 3 või 4.
1940. aastal vabastas nõukogude võim senise koolijuhataja Säina ametist ja järgmisel õppeaastal viis tunde läbi ainult üks õpetaja – Nääli Lilles*. Temale pandi hiljem süüks kommunistlikku meelsust. Nii langesid mõlemad koolijuhid repressioonide ohvriks, kuigi erinevate võimude poolt.
Neil aastail oli koolis võrdlemisi suur raamatukogu, vist ligi 1000 köidet, kust ka ümbruskonna rahvale raamatuid laenutati. Vanusevahele vaatamata oli õpilaste läbisaamine heatahtlik. Suuri tülliminekuid ja kaklemisi ei olnud, ainult aeg-ajalt õiendasid mõned poisid omavahel rusikatega arveid.
Jõukamaid lapsi koolis ei olnud, enamik lapsevanemaid ei saanud elujärjega kiidelda, seetõttu lootsid mitmedki, et nõukogude võimu all nende elu paraneb. Oli aga ka Vabadussõjast osavõtnute lapsi, kelle isale oli teenete eest antud asundustalu. Pole siis imestada, et sõja-aastatel läksid paljude õpilaste eluteed lahku – kel ida, kel lääne poole. Paljude saatusest ei tea ma siiani, nagu klassikaaslane Pärni Laherand ja mitmed teised.
Mina jätkasin kooliteed 1941. aasta sügisel Matsalu 6-klassilises algkoolis, seejärel Lihula keskkoolis ning Tartu Ülikoolis, kus omandasin geoloogi elukutse. Tõuke geoloogia õppimiseks andis kohalik loodus. Matsalu lahe ääres on säilinud palju geoloogilisi dokumente Maa ajaloost: vanad Läänemere rannamoodustised, mandrijää toodud suured rändrahnud, mitmed siluri-aegsed (umbes 430–450 miljonit aastat vanad) kivimite paljandid jt.
1953. a lõpetasin Tartu Ülikooli ja sain lähetuse tööks Põhja-Venemaal. Sellest ajast alates olen töötanud kogu Venemaa Euroopaosa põhjaaladel Koola poolsaarest Uraalideni, mõnevõrra ka Ida-Eestis ja Lätis. Põhiline on olnud geoloogiline kaardistamine, nikli, fosforiidi, boksiidi ja haruldaste metallide maardlate otsing ja uurimine. Viimaste aastakümnete peatähelepanu on olnud geoloogiaga seotud keskkonnakaitsel. Kooli mäletan ja koolis veedetud aastaid meenutan alati soojalt.
Esmakordselt avaldatud Metsküla kooli lehes nr 19, 2.
*Nääli Lillese õpetajakutse personaaltoimikust saame teada, et oli pärit Viljandi vallast ja kandis enne abiellumist nime Natalie Adeleid (sündis 1901), 1922. aastal lõpetas Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste õigustega eragümnaasiumi, lõpetas 1924. kevadel aastase pedagoogilise kursused Viljandis ja sai Tallinna õpetajate seminari pedagoogikanõukogult algkooliõpetaja kutsetunnistuse 1925. aastal. Enne Metskülasse tulekut oli ta töötanud Lelle valla Eidapere koolis, Sindi linna algkooli, Kilingi-Nõmme linna algkooli õpetaja asendaja, Lelle valla Hiiekõnnu algkooli õpetaja asetäitja. Alates 20.10.1940 määrati Lihula valla Saastna kooli kuni 1. august 1941. Hiljem töötas ta Vändra valla Võidu 6. klassilise algkooli juhatajana.
1947–1948: Erna Sammeti mälestus õpetajana töötatud aastast
Koolijuhataja oli Pilvi Asu (Põldsam). Enne mind oli koolis õpetajaks olnud praegune tuntud skulptor Lembit Tolli*. 1948. aastal viidi mind üle Kunila algkooli juhatajaks. Minu ajal oli Saastna algkoolis 42 õpilast, õppetöö toimus kahes klassiruumis: väikeses klassis I ja II klass ning suuremas III ja IV klass. Koolil oli sel ajal päris suur raamatukogu, millest suurem osa tunnistati 1947. aasta sügisel keelatud kirjanduseks ja tuli ära põletada. Koolijuhataja koostas küll ettenähtud vormi järgi akti raamatute “hävitamise kohta põletamise teel”, kuid raamatud vedas minu isa vankris meie kodutalu aita suurde kirstu. Kahjuks leidus aga kodukülas inimene, kes need raamatud sealt varastas. Külas liikus jutt, et naabrimees olevat neid suure huviga lugenud… Möödunud pool sajandit on teinud oma töö, paljud juhtumid ja nimed on meelest läinud, aga noorusajale on hea tagasi mõelda. Erna Sammet (Šutova)
*
Lembit Tolli (17.detsember 1927 Tiilima-9.oktoober 2013 oli eesti skulptor.
Ta õppis aastatel 1935-1941 Paadrema algkoolis ja aastatel 1941-1947 Lihula Keskkoolis. Saastna algkoolis töötas õpetajana 1946-1947. Ta astus aastal 1947 Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti ja lõpetas selle skulptorina 1953. Pärast Kunstiinstituudi lõpetamist töötas ta Eesti Kunstiinstituudis õppejõuna, aastast 1983 dotsendina, ta oli aastatel 1991-1995 üldskulptuuri kateedri juhataja ning aastatel 1980-1990 kujutavate kunstide osakonna dekaanina.
1955–1960: 8 koolipinki ja mitte ühtegi ajalookaarti
1955. aastal võttis kooli juhtimise ja õpetamise üle Meelva külas Pääbo tallu miniaks tulnud Erna Kask.
Saastna kooli passist 1955–1960 saame teada, et kooli juhatajaks oli Erna Kask ja õpetajaks Helgi Reidak. Märgitakse, et kool on asutatud 1910. aastal, klassikomplekte on 1 ja klasse 4, kokku 15 õpilast (1958. aastal 18 õpilast ja 1959. aastal 10 õpilast), koolis oli raamatuid 321. Kooli kasutada olev maa oli 2,6 ha, millest õppekatseaia osa oli 0,5 ha ja spordiväljaku suurus 1,8 ha.
Koolipinke loendati alguses vaid 8 tükki, aga 1. jaanuarist 1958 saadi pinke juurde ja neid oli 15. Ajaloo-alaseid kaarte oli algkoolis ette nähtud 5, aga ei ole ühtegi, loodusteaduses on puudu loomade värvilised tahvlid, kuid olemas olid inimese ehitusest värvilised tahvlid ja ka 8 tabelit teemal „I. V. Mitšurin ja tema töö“. Märgitakse, et rajooni arst kontrollib õpilaste tervist kaks korda aastas.
Asta Pandis meenutab intervjuus Kaja Lotmanile: Mina käisin Saastna koolis 1955 sügisest 1959 kevadeni. Meie õpetaja oli alguses Erna Kask, hiljem tuli õpetaja Reidak Helgi juurde, sest Erna ei jõudnud vene keelt ja muusikat õpetada. Alguses olime kõik ühes suures saalis, kuid teise õpetaja lisandudes läks meie klass tagumisse tuppa.
Meelvast käisid Kase Aili (Kukk) ja Sepa Vilma (Meisterson). Kui ma Metsküla kooli lõpetasin, siis räägiti, et peame hakkama Massu koolis edasi õppima. Massu oli aga üsna raske saada. Sel aastal hakkas buss Lihulast käima ja tegin avalduse Lihula kooli minekuks. Hiljem hakkasid ka teised Saastnast Lihulas käima. Lihulas oli internaat ja kuigi buss käis, oli ikka suur tegemine, et kohale jõuda.
Erna Kase aastad koolijuhina: mure pinkide pärast ja koolitunnis sündinud laps
Erna Kask meenutas oma hariduskäiku ja selleaegset koolielu 2015. aastal intervjuus Kaja Lotmanile:
Erna on pärit Kullamaa lähedalt Luiste külast, kuhu tema isa ostis talu. Tema ema on pärit Vigalast. Peres oli 3 last ja vaid Ernale võimaldati edasiõppimine. Ta läks õppima Lihula Erareaalgümnaasiumi. Gümnaasiumi lapsed pidid hankima omale vormid ja uued õpikud. Kui õpikud olid kasutatud või lausa vanad, siis tegi kooliõpetaja märkuse. Vormis oli tüdrukutel tume pliseeritud seelik ja tume pluus, mille ees oli 3 valget nööpi. Igapäevaselt kanti peal tumedaid kitleid ja valget kraed. Poistel oli tumesinine ülikond, seljal põõn ja nemadki kandsid kitlit ülikonna peal tavapäevadel. Õppemaks oli päris suur – aastas 6000 krooni, millest pool tuli ära maksta enne joule. Õde õppis õmblejaks ja vend oli veel väike. Minu isa oli Kullamaa kiriku vöörmünder, kes ristis lapsi ja mattis inimesi. Kui mina leeris käsin oli leerilapsi väga palju.
Peale gümnaasiumi lõpetamist läksin haridusosakonda tööd küsima ja öeldi, et mine Vaimõisa kooli, seal ei ole enam ühtegi õpetajat. “Kui sinna jõudsin oli üks Lihula kooli õpetaja eest ja ta soovitas mul minna tagasi Lihulasse, sest seal vajatakse just 4-6. klassi geograafia õpetajat. Nii ma läksingi ja astusin kohe tundi. Sain tunniga hästi hakkama ja jäingi sinna”. Siis ei olnud veel uus koolimaja valmis ja kui sain esimese klassi, siis toimusid tunnid endises Lihula kohtumajas. Kui uus kool sai valmis, siis korraldati suur rongkäik kooli. Hiljem, venelaste ajal, sain koha Saastna ehk Metsküla algkooli. Koolis oli sel ajal palju lapsi, kes käisid Metskülast, Saastnast, Meelvast, Mõisakülast. Lisaks oli ka veel Matsalu kool. Pedagoogilise hariduse saamiseks läksin Tartu Pedagoogilisse kooli kaugõpesse. Kohale sõitsin bussidega, ööbimine oli koolide võimlas põhukottidel. Me ei jõudnud statsionaaridega samaks ajaks oma õpinguid lõpetada ja kartsime eksamile minna. Siis panid poised kokku delegatsiooni ja see sõitis Tallinna ministriga rääkima. Minister andis meile 2 nädalat õpingute pikendust.
Mees läks sõjaväkke teenima ja Aili, mu laps, sündis lausa koolitunnis. Koolis ei olnud peale minu kedagi. Veed tulid ära ja läksin ruttu raamatukokku, et helistada abi. Kolhoosis oli veoautojuht, kes ei olnud nõus mind Lihulasse viima, sest kartis, et äkki hakkab laps teel sündima. Siis sain helistada taadile, kes helistas Lihulasse parteikomiteesse. Sealt saadeti villisega ämmaemand appi. Ämmaemand käskis vee sooja panna. Läksin kooli tagasi ja seal, kus on ka praegu köök oli pliit, kus siis vett keetsime raamatukoguhoidjaga. Nii sündiski Aili lausa koolis.
Saastna koolis olin alguses üski õpetaja. Lastele keetsin teed vahetunnis. Kui sain kooli teenija – Kuuse Evi, siis ta keetis lastele ka piimasuppi. Kui Massu kool kinni pandi siis tõime Eviga sealt paremaid koolipinke. Evil oli veoauto ja minul meie Moskvitš. Jäime hiljapeale ja äkki kustusid veoauto tuled ära. Sõitsime siis nii, et mina sõitsin ees ja näitasin valgust ja veoauto minu järel. Nii jõudsime Evi poole ja hommikul tõi Evi pinged kooli.
1978–1989: ajutine sulgemine
1978: 16 õpilast, kolm klassi, kool suleti õppurite vähesuse tõttu.
Aastail 1979–1989 kasutati koolimaja Tallinna 24. keskkooli suvise kunstipraktika baasina.
1989: neli õpilast, kool avati uuesti Metsküla algkooli nime all neljaklassilisena.